„Eesti rahva iseseisvuse 24. veebruari 1918. aasta manifest sai võimalikuks muidugi ilmasõja läbi tekkinud jõudude vahekorra muutusest suurriikide vahel, ning Venemaa tsaarivõimu langusest, mille järeldusel Eestis maa omavalitsemine juba 1917. aastal läks demokraatlikult valitud Maanõukogu kätte, kes hoolega rahva vabaduse kindlustamisel tööle asus, välja tüürides Eesti riikluse arenemisele. Ja kui peale enamlikku revolutsiooni Peterburis Vene Ajutine Valitsus lahkuma pidi, ning enamlik vägivald ka meie kodumaal desorganiseeritud Vene soldatite ja madruste abil maksma pandi, siis kuulutas Maanõukogu 15. (28.) novembril 1917. a. end kõrgeimaks suveräänseks võimuks, rajades sellega juriidilise aluse Eesti riigi iseseisvusele, kuna tol päeval riigilt nõutavad kolm elementi teostamist leidsid, nimelt teatud territooriumil elava rahva üle iseseisev suveräänne võim välja kuulutati ja maksma pandi. Riikliku korra üksikasjade lõplikuks äramääramiseks otsustati Eesti Asutav Kogu kokku kutsuda.“