1933
Riigikogu V koosseis
15. juuni 1932 – 2. oktoober 1934
4. jaanuar – valitsus võttis vastu määruse külmutada esmatarbekaupade hinnad 1932. aasta 10. detsembri tasemele, et pidurdada elukalliduse tõusu
18. mai – ametisse astus Jaan Tõnissoni juhitud valitsus (18.05.–21.10.1933)
riigivanem – Jaan Tõnisson
välisminister – Ants Piip
kohtu- ja siseminister – Vladimir Rooberg (Roopere) kuni 03.10.1933
Ernst Heinrich Ein alates 04.10.1933
põllutööminister – Johannes-Friedrich Zimmermann
haridus- ja sotsiaalminister – Konstantin Konik
majandusminister – Peeter Kurvits
kaitseminister – August Kerem
teedeminister – Oskar Köster
18. mai – Riigikogu esimeheks valiti Kaarel Eenpalu
2. juuni – valitsus kuulutas Tartu linnas ja maakonnas välja 5-kuulise kaitseseisukorra, kuna vabadussõjalased korraldasid protesti kui valitsusjuht Jaan Tõnisson kutsus „Vanemuise“ teatrihoones rahvast üles hääletama põhiseaduse muutmise seaduseelnõu poolt
3. juuni – kohtu- ja siseministri korraldusel suleti Tartumaa vabadussõjalaste organisatsioonid
10.–12. juuni – toimus teine põhiseaduse muutmise seaduseelnõu rahvahääletus. Eelnõu nägi ette 100-liikmelise Riigikogu valimise iga 4 aasta järel proportsionaalsuse põhimõttel isikuvalimise võimalusega; presidendile edasilükkava veto õiguse, piiratud dekreediõiguse ja parlamendivalimiste väljakuulutamise õiguse andmise; presidendi ametiajaks viis aastat. 67,3% hääletanuist oli eelnõu vastu. Eelnõu lükati tagasi
„Meil on praegu kaks põhiseaduse muutmise kava päevakorral. Arvan, et neist on meile kohasem riigikogu kava, kuna vabadussõjalaste oma vastuvõtmisega satuksime ühest äärmusest teise. See ei vastaks meie rahva tõsisele ja rahulikult edasipüüdvale iseloomule. Ühest äärmusest teise paiskumist ei luba meile ka geograafiline asend, kuhu saatuse tahtel meie rahvas on paigutatud. Vabadussõjalaste kava on koostatud diktatuuri põhimõtetel. Nende president oleks diktaator, kes võiks maksma panna ka eelarvet, ometigi on riigi eelarve arutamine ja maksmapanek parlamendi üheks põhiõigustest. Diktatuuri juures oleks kannatavaks pooleks Eesti põllumees. Linn kui kiirelt reageeriv, saaks valitsusvõimule uute sammude puhul rohkem mõju avaldada kui maa, kus juba kokkutulek raskem, rääkimata talumehe vähem paenduvast ning pikalt järelkaaluvast iseloomust.“
Gori. Kaks põhiseaduse muutmise eelnõu
Tuntud ja tundmatu Gori. Tallinn, 2003.
27. juuni – Riigikogu otsustas erakorralisel istungjärgul devalveerida krooni 35% võrra. Krooni kurss seoti Briti valuutaga väärtuses 1 naelsterling = 18,35 krooni
1. juuli – Eesti kuulutas ulatusliku salakaubaveo tõttu maa- ja merepiiril välja ajutise sõjaseisukorra
11. august – valitsus kuulutas välja üleriigilise kaitseseisukorra ja kehtestas trükiste eeltsensuuri. Keelustati kõik vabadussõjalaste organisatsioonid. Keelati kõned, avaldused ja kirjutised, kus väljendati lugupidamatust Eesti Vabariigi riigikorra, Riigikogu, riigivanema ja valitsuse suhtes
19. august – Eesti Ajakirjanikkude Liidu juhatus koostas avalduse valitsusele, milles leidis, et sõna- ja trükivabaduste kitsendamine ja eeltsensuuri maksmapanek on põhjendamatu ja otstarbetu. Liit palus sellekohased sundmäärused võimalikult kiiresti tühistada. Loobuti teadete avaldamisest valitsuse ja tema tegevuse kohta ning poliitiliste juhtkirjade avaldamisest
4. oktoober – Riigikogu muutis valimis-, rahvahääletus- ja rahvaalgatusseadust. Rahvahääletusel oli vaja koguda 50% (+1) hääl, et põhiseaduse muutmise seadus vastu võtta
14.–16. oktoober – kolmas rahvahääletus põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu üle. Vabadussõjalaste pakutud põhiseaduse muudatuste poolt hääletas 72,7% hääletanuist. Eelnõu kohaselt pidi Eestist saama presidentaalne riik, 50-liikmeline Riigikogu oli riigipea nõuandev organ
Täna algab rahwahääletus
Postimees, 14. oktoober
Põhiseaduse muutmine otsustatud
Postimees, 18. oktoober
19. oktoober – valitsus tühistas üleriigilise kaitseseisukorra, eeltsensuuri ja taastas vabadussõjalaste tegutsemisloa. Kaitseseisukord jäi kehtima Tallinnas, piirivööndis ja raudteede piirkonnas
21. oktoober – ametisse astus Konstantin Pätsi moodustatud üleminekuajajärguvalitsus, nn erapooletu töökabinet (21.10.1933–09.05.1938)
riigivanem – Konstantin Päts kuni 24.01.1934, peaminister riigivanema ülesannetes 24.01.1934–03.09.1937, riigihoidja 03.09.1937–24.04.1938
välisminister – Julius Seljamaa kuni 02.06.1936
Friedrich Karl Akel alates 02.06.1936
kohtu- ja siseminister – Johan Müller kuni 25.08.1934, kohtuminister alates 25.08.1934
siseminister – Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) alates 25.08.1934, peaministri asetäitja alates 27.08.1934
põllutööminister – Nikolai Talts
majandusminister – Karl Selter
haridusminister – Nikolai Kann kuni 11.05.1936
Aleksander Jaakson alates 11.05.1936
sotsiaalminister – Nikolai Kann kuni 16.03.1936
Oskar Kask alates 16.03.1936
kaitseminister – Paul Lill
teedeminister – Otto Sternbeck kuni 25.08.1937
Nikolai Viitak alates 25.08.1937
Konstantin Pätsi valitsus
Valitsused ja riigimehed. Tallinn, 2018.
25. oktoober – Riigikogu juhatus kuulutas välja rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse muutmise seaduse
„Kuna seisukohad lahku läksid, siis kestis selle tõttu kaua, enne kui rahvaesindus viimaks otsustavaid samme astus – põhiseaduse muutmise eelnõu vastu võttis või üldse selle väljatöötamiselegi asus. Ja kui nii IV kui V Riigikogu lõpuks siiski seda tegid, kummalgi korral sündis see (nagu ka vaidlustes otse välja öeldud) alles välise, vabadussõjalaste liidu poolt tuleva surve või ähvarduste tõttu.“
„/---/ juba 1926. aastal kerkis algatus muuta Põhiseadust, kuid esialgu vaibus. 1929. a. Riigikogu valimistel see algatus kerkis üles suuremas ulatuses. Vastavalt sellele esitati Riigikogule Põllumeestekogude rühma poolt 1929. a. sügisel ja Rahvaerakonna rühma poolt 1930. a. algul Põhiseaduse muutmise eelnõud, mis taotlesid rahva poolt valitava presidendi instituudi sisseseadmist. 1930. a. algul tolleaegse Riigivanema juures peetud nõupidamisel ilmnes, et muutmise suhtes olid Riigikogus esindatud poliitiliste rühmitiste vaated tugevasti erinevad. Siiski ei paistnud õige ettevõttest loobuda, sest rahva meeleoludes näis selles suhtes sündivat murrang, olgugi alles tagasihoidlikul kujul. Vastavalt muudeti kõigepealt rahvahääletuse korda Põhiseaduse muutmiseks, sest senine kord osutus puudulikuks. Seejärel asuti Põhiseaduse muutmise eelnõusid ühtlustava eelnõu koostamisele, mis jõudis lõpule 1932. a. esimesel poolel ning võeti Riigikogu poolt vastu rahvahääletusele panemiseks.“
„Meie Riigikogu oli seadusandlik asutis, aga väga suures ulatuses ka valitsemisasutis. Ta seadis ametisse Vabariigi Valitsuse, juhtis valitsuse tegevust ja vabastas valitsuse ametist, samuti andis valitsusele juhtnööre. Meie Riigikogu oli ühtlasi segatud ka kohtufunktsioonide täitmisse kõrgeima kohtu ametisse kutsumisega kohtunike valimise näol. Selles mõttes võiksime öelda, et meie esimene põhiseadus oli Riigikogu autoritaarsuse põhimõtete alusel üks teatav omapära, mida meie omalajal olime loonud. Aastate kestel hakkas aga tunduma, et ei ole hea, kui võim on koondunud ühe asutise – parlamendi – kätte. Pikapeale hakkas arusaamistes ja hindamistes midagi valmima ja otsiti väljapääsu paremaks. Kui rahvas 1933. a. Põhiseaduse muudatused vastu võttis, siis oli ring täis, siis oli meie arusaamine hüpanud teise äärmusse. Senise Riigikogu autoritaarsuse asemele oli seatud autoritaarne riigipea, kell kätte oli koondunud kogu riigivõim, ja seda veel laiemas ulatuses, kui see oli omal ajal Riigikogu käes. Seadusandlus oli täielikult olenev riigipeast, tal oli absoluutne vetoõigus, valitsemine terves ulatuses oli koondatud riigipea kätte ja ka kohtufunktsioonide täitmisel oli riigipeal väga suur ja mõõduandev sõna kaasa rääkida. 1933. a. Põhiseaduse kohta võiks öelda, et seal oli riigipea seatud kõigist võimudest kaugemalt kõrgemale. “
Hoia Ronk [Karl August Hindrey]
Issand küll, need matsipüüud
meil ei lõpe ega lõpe,
kuna senimaised hüüud
võiksid olla väljaõpe,
et kui hinnata, see mäda!
Kuid kes kuuleb? Ikka sama
Matsi püüdev laadajama
ja siis jälle ongi häda!
Uih, kuis mokad jahvatasid,
kui me rajasime riiki.
Pahempoolsed pahvatasid
mõtteid välja sedaliiki,
et on odav riigivana,
president, see minna kalliks,
söövat ära iga kana,
ja kes õige seda salliks?
Tehti siis ka omamoodi
põhiseadus valmis kähku,
et siit kogu maailm nähku,
kuis meil kokkuhoidu loodi.
Hiljem aga siiski nähti
riigivanemate rahet,
kuidas lehmalaata tehti,
et saaks ikka kaubavahet.
Hiljem nähti, kuidas kadus
odavasti saadud ime,
ja et kõrgeks peetud ladus
pole muud kui tühjus pime.
Nüüd on jälle teised lahti,
kui võiks parandada viga,
et kui saaksid nemad mahti,
siis, tead, iga viguriga
teeksid nõnda odavalt,
kas või ilma hinnata!
Vast ehk saabki vinnata
riigikogust pooled välja.
Siis saab rikkaks tuhatnelja!
„Vaata siis, kus kokkuhoid!“
Kordavad kõik papagoid.
Aga keegi taipand pole,
et on saja seas päid,
ikka veidi rohkem häid
kui on viiekümne keskel.
Alles siis, kui istub tobu
riigikogus aasta läbi,
mõtleb nii, et setu hobu
asjandusest tunneb häbi,
ja ka teine pole parem,
alles siis on häda lahti,
miks ei kõneldud sest varem
ja neid lastaks nõnda vahti.
Jah, nüüd jälle kütetakse,
jah, nüüd jälle mütetakse,
selle odavuse kaudu,
nagu võtteid allapakkuv,
ahnusele tallalakkuv
täiturg väljagi ei haudu.
Issand küll, need matsipüüud
meil ei lõpe ega lõpe,
kuna senimaised hüüud
võisid olla väljaõpe.
Ja kes seega toime said,
pole mitte punast karva!
Kes meil lõhub kodaraid,
ega seda sa ei arva?
Isamaalane? Mu jumal!
Küll on mõni arust rumal!
28. oktoober – Kohtu- ja Siseministeeriumis registreeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit
Eesti Vabadussõjalaste Liidu kongress Tallinnas „Estonia“ kontserdisaalis 17. detsembril 1933. Andres Larka avasõna kuulab ja nähtavasti märgib üles Artur Sirk
Rein Marandi. Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. 1. Stockholm, 1991.
21. detsember – Riigikogu võttis vastu seaduse, mis andis valitsusele õiguse keelustada kapitali väljaviimine Eestist