„Head saadikud! Kaitsepoliitika põhisuunad määratlevad kaitsepoliitika teise sambana rahvusvahelise kaitsealase koostöö, mille lõppeesmärk on Eesti riigikaitse kindlustamine julgeolekugarantiide abil /.../ Julgeolekugarantiide otsingul on Eesti seadnud suuna liitumisele Põhja-Atlandi paktiga, hetkel ainukese Lääne kollektiivse kaitseorganisatsiooniga, kelle käsutuses on vahendid julgeoleku garanteerimiseks ning kollektiivse kaitse tagamiseks ning mille olemus demokraatia kaitsena on kooskõlas Eesti poliitiliste arusaamadega. Teel julgeolekugarantiide poole peame silmas pidama kaht märksõna, mida tuleb koalitsioonikaitse poole pürgimisel arvestada. Esimene neist on usaldus. Koalitsioonid püsivad riikide vastastikusel usaldusel, usaldusel kui kindluse tagatisel. Usaldus kasvab ühiste väärtuste pinnal. Riigikaitse probleemistikus kasvatab usaldust riigi ja rahva tahe ning valmisolek iseennast, sealjuures ka oma liitlast kaitsta. Teine aspekt on otseselt seotud riigikaitse ja kaitsejõududega. Ühine kaitse või otsene rahvusvaheline sõjaline abi on võimalik ja efektiivne juhul, kui Eesti enda riigikaitsesüsteem on üles ehitatud ja varustatud nii, et see oleks koostöövõimeline potentsiaalse liitlase vägedega. See tähendab kaitsestruktuuride, tehniliste vahendite, mitmete kaitseväeliste protseduuride standardiseerimise kohustust /.../ Head sõbrad! Loomulikult ei lahenda põhisuundade dokument Eesti riigikaitse ees seisvaid probleeme, ta pigem näitab eesmärke ning püstitab ülesandeid. “